"Käbikojas"
Lavastajad ja osades: Marika Vaarik, Anne Türnpu, Eva Koldits
Teater: NO
Sisu: Handi naiste laulud
Mulje: Kolm vahvat ja julget naist lasevad end vabaks ja laulavad just nii, nagu ise tahavad.
Mis mõtted tekkisid? Mulle meeldiks ka vahel niimoodi laulda ja karjuda. Ma tahaks ka vahel niimoodi oma elust kellelegi laulda. Aga ei tohi unustada, et kõige tähtsam on silmale nähtamatu ja peidetud ridade vahele. Mitte midagi ei selgunud, aga kõik sai selgeks. Ei jutustatud ühtegi lugu, aga ma sain handi naistest väga palju teada. Samas on inimesed igal pool ühesugused. Nende mured ja rõõmud on samad. Naised naeravad koos ja nutavad koos. Nende tähtsaimad inimesed on nende lapsed ja mees, aga nende põhiline mure on, et süda ei nälgiks.
Mulle meeldib, kui lavastus on tehtud hästi nappide vahenditega. Metallkausid, mõned pikad ridvad. Aurav teekann väikesel pliidil. Pikad lõngapatsid naiste peas. Marika Vaarikuga on midagi juhtunud, ta on võõra näoga, aga tema vahva hääl on endine. Anne Türnpuga oli täpselt vastupidi: ta ei ole üldse muutunud, aga ma ei mäletanud, et tal on selline kõrge, nõrk ja veidi kime hääl. Sellegipoolest väga köitev etendus, aga külmavärinad hakkasid jooksma siis, kui päris lõpus tuli lavale pilusilmne väike handitar, kelle nägu ma pidasin algul maskiks, aga siis selgus, et see ongi tema enda nägu.
Hinne: 8
Laadin pildi asemel siia video, et mul Marika Vaariku hääl meelest ei läheks.
Teater: NO
Sisu: Handi naiste laulud
Mulje: Kolm vahvat ja julget naist lasevad end vabaks ja laulavad just nii, nagu ise tahavad.
Mis mõtted tekkisid? Mulle meeldiks ka vahel niimoodi laulda ja karjuda. Ma tahaks ka vahel niimoodi oma elust kellelegi laulda. Aga ei tohi unustada, et kõige tähtsam on silmale nähtamatu ja peidetud ridade vahele. Mitte midagi ei selgunud, aga kõik sai selgeks. Ei jutustatud ühtegi lugu, aga ma sain handi naistest väga palju teada. Samas on inimesed igal pool ühesugused. Nende mured ja rõõmud on samad. Naised naeravad koos ja nutavad koos. Nende tähtsaimad inimesed on nende lapsed ja mees, aga nende põhiline mure on, et süda ei nälgiks.
Mulle meeldib, kui lavastus on tehtud hästi nappide vahenditega. Metallkausid, mõned pikad ridvad. Aurav teekann väikesel pliidil. Pikad lõngapatsid naiste peas. Marika Vaarikuga on midagi juhtunud, ta on võõra näoga, aga tema vahva hääl on endine. Anne Türnpuga oli täpselt vastupidi: ta ei ole üldse muutunud, aga ma ei mäletanud, et tal on selline kõrge, nõrk ja veidi kime hääl. Sellegipoolest väga köitev etendus, aga külmavärinad hakkasid jooksma siis, kui päris lõpus tuli lavale pilusilmne väike handitar, kelle nägu ma pidasin algul maskiks, aga siis selgus, et see ongi tema enda nägu.
Hinne: 8
Kommentaarid
Postita kommentaar