Vaatab, loeb ja mõtleb.

Lavastaja : Helen Rekkor Osades : Rauno Kaibiainen, Liisu Krass, Erki Aule + kolm tundmatuks jäänud näitlejat + kaks hobust + üks kana. Sisu : Lugu kunstnik Edgar Valteri elu raskest perioodist. Teater : visuaalteatriühendus Misanzen Koht : Urvaste, Villike teatritalu Kuupäev : 26.08.2017 Mulje : Esimene vaatus oli tavapärane teater: mängiti katuse all, tegevus toimus Valterite kodus, jälgida sai näitlejate dialoogi. Istusime esireas, saime näitlejate miimikat nautida täiel määral. Peaosalise Rauno Kaibiaineni soojast silmavaatest ja naeratusest ei oleks küll tahtnud ilma jääda. Teine vaatus läks ekstreemseks. Vaatajad juhatati maagilisse realismi või siis hoopis otseteed kunsti sisse. Tuli kõndida aasale, kuhu oli püstitatud kolm lava ehk kolm Valteri maali. Pähe pidi panema kõrvaklapid, kust tuli Helen Rekkori käekirjana juba tuntud salvestatud tekst ja muu helitaust. Sama jätkus ka tiigi ääres, kuhu oli möllama lastud valguskunstnik Priidu Adlas. Mis mõtted tekkisid? Tegelaskujud

Režissöör : Destin Daniel Cretton Osatäitjad: Brie Larson, Naomi Watts, Woody Harrelson, Sarah Snook, Iain Armitage Sisu : Ühe asotsiaalse Ameerika perekonna lugu. Kino : Kosmos Kuupäev : 16.08.2017 Mulje : Kuna olin raamatut lugenud ja teadsin sisu, sain jälgida, kuidas on raamatust film tehtud. Peab möönma, et filmist oli välja jäetud kibestumine, mida õhkus igalt raamatu leheküljelt, selle asemel oli pandud rõhku isa-tütre soojale suhtele. Ema kujutasin ma aga hoopis teisiti ette. Mis mõtted tekkisid? Kui ei teaks, et tegu on autobiograafilise looga, siis ei tahaks uskuda, et selliste vanemate lapsed oma täiskasvanueluga niivõrd normaalselt toime tulevad. Probleemidest ülesaamine oli esitatud väga lihtsustatult ja kokkuvõttes jäi veidi tühi tunne. Hinne : 6

Režissöörid : Natalya Nazarova, Oksana Bychkova, Avdotia Smirnova, Anna Parmas, Natalia Kudryashova, Aksinia Gog, Renata Litvinova Sisu : Seitse Peterburis sündinud lugu naisrežissööride pilgu läbi. Kino : Artis Kuupäev : 10.08.2017 Mulje : Esimene lugu, kus prantslane venelastega filmi tegi, oli peaaegu väljakannatamatult igav. Edasi läks paremaks. Lugu kaunitarist, kes end Peterburi tapma tuli, ja lugu, kus noormees kurttumma teeskles, olid oma jaburuses päris köitvad, ja viimane lugu, kus Bojarski šamaani mängis, isegi natuke naljakas. Aga üldiselt jättis film mulje, et jah, Peterburi on ilus, aga elu Venemaal on suurel määral kohutav ja ebainimlik, eriti tugevalt pakkus seda muljet Anna Parmase lugu rasedast 40-aastasest naisest, aga ka lugu giidist. Mis mõtted tekkisid? Kuidas ometi ka naisrežissöörid ei saa üle sellest stambist, et naine ongi mingi passiivne kannataja ja peabki armastuse pärast kannatama? Kõrvalmärkus : Eesti Naise filmiõhtutele ma rohkem ei lähe, see loos