"Tõde ja õigus"
Režissöör: Tanel Toom
Osades: Maiken Schmidt, Ester Kuntu, Priit Loog, Priit Võigemast, Indrek Sammul jt
Sisu: Tammsaare eepilise romaani esimene osa.
Kino: CCP
Mulje: Uhke, emotsionaalne ja hästi tehtud film.
Mis mõtted tekkisid? Ega mitte keegi vist ei osanud arvata, et "Tõde ja õigust" saab ka niimoodi teha, et see kohe kõiki eestlasi kõnetab. Igaüks leiab seal samastumist ja hingesugulasi: eesti mees kui töönarkomaan, kiuslik naabrimees, tänapäeva noored, kes tahavad oma teed minna ega soovi vanemate elu elada. Ester Kuntu Mari tõmbas oma ebaususse takerdudes ilmeka paralleeli tänapäeva esoteerikahuvilistega, kes kipuvad ka enda nägemustesse kinni jääma. Film oli minu jaoks kurb ja ängistav. Kui Krõõt suri, siis nutsin. Jussile ja Andresele kaasa tunda ei suutnud, lastele küll. Aga seda dialoogi, mida noor Andres peab oma isaga teemal "tee tööd, siis tuleb armastus", pole kunagi nii selgelt, klaarilt ja puhtalt esitatud. Isegi Tammsaarel enda tekstis jääb see kuidagi hämaraks, mõte ei tule hästi välja.
Kui "Johannes Pääsukeses" meeldis mulle Ester Kuntu, siis "Tões ja õiguses" ikkagi Priit Võigemast. Igav, jah, ma tean, negatiivne kangelane jne, aga ta mõjus tõesti hästi - mitmekihiliselt, mõtlemapanevalt. Juba tema välimus oli mõnusalt ambivalentne: koledad kollased hambad ja ilusad hirvesilmad.
Kui miski mind üldse häiris, siis paljukiidetud grimm, täpsemalt need silikoonmaskid, mida tegelased vananedes kandma pidid. Mind häiris just nende puisus ja liikumatus, sest vanainimese nägu siiski ka liigub, aga silikoonmask seda ei tee.
Hinne: 9
Osades: Maiken Schmidt, Ester Kuntu, Priit Loog, Priit Võigemast, Indrek Sammul jt
Sisu: Tammsaare eepilise romaani esimene osa.
Kino: CCP
Mulje: Uhke, emotsionaalne ja hästi tehtud film.
Mis mõtted tekkisid? Ega mitte keegi vist ei osanud arvata, et "Tõde ja õigust" saab ka niimoodi teha, et see kohe kõiki eestlasi kõnetab. Igaüks leiab seal samastumist ja hingesugulasi: eesti mees kui töönarkomaan, kiuslik naabrimees, tänapäeva noored, kes tahavad oma teed minna ega soovi vanemate elu elada. Ester Kuntu Mari tõmbas oma ebaususse takerdudes ilmeka paralleeli tänapäeva esoteerikahuvilistega, kes kipuvad ka enda nägemustesse kinni jääma. Film oli minu jaoks kurb ja ängistav. Kui Krõõt suri, siis nutsin. Jussile ja Andresele kaasa tunda ei suutnud, lastele küll. Aga seda dialoogi, mida noor Andres peab oma isaga teemal "tee tööd, siis tuleb armastus", pole kunagi nii selgelt, klaarilt ja puhtalt esitatud. Isegi Tammsaarel enda tekstis jääb see kuidagi hämaraks, mõte ei tule hästi välja.
Kui "Johannes Pääsukeses" meeldis mulle Ester Kuntu, siis "Tões ja õiguses" ikkagi Priit Võigemast. Igav, jah, ma tean, negatiivne kangelane jne, aga ta mõjus tõesti hästi - mitmekihiliselt, mõtlemapanevalt. Juba tema välimus oli mõnusalt ambivalentne: koledad kollased hambad ja ilusad hirvesilmad.
Kui miski mind üldse häiris, siis paljukiidetud grimm, täpsemalt need silikoonmaskid, mida tegelased vananedes kandma pidid. Mind häiris just nende puisus ja liikumatus, sest vanainimese nägu siiski ka liigub, aga silikoonmask seda ei tee.
Hinne: 9
Kommentaarid
Postita kommentaar