"Lõikuspeo tantsud"
Lavastaja: Eili Neuhaus
Osades: Liisa Aibel, Ülle Lichtfeldt, Silja Miks, Anneli Rahkema, Natali Väli, Märten Matsu, Peeter Raudsepp, Tanel Saar
Teater: Rakvere teater Arkna mõisa karjalaudas
Sisu: Tundeline lugu 1930ndate Iirimaa väikeses külakeses elavast viiest õest ja ühest vennast, jutustatud ühe õe poja Michaeli suu läbi.
Mulje: Üks emotsionaalsemaid ja haaravamaid etendusi, mida ma viimasel ajal näinud olen.
Mis mõtted tekkisid? Iirlastele kohe meeldib oma raskest elust jutustada. Eestlastele küllap ka. See lugu iseendast on rohkem nagu tagasivaade: "oh kui raske oli naiste elu omal ajal katoliiklikul Iirimaal". Puutepunkte tänapäeva Eestiga oli üsna vähe. Aga mind köitis näitlejate tohutu sisse- ja kaasaelamine. Nad elasid oma rollides, nad ei mänginud neid. Õdede ansambel oli lihtsalt suurepärane, kõik võtsid oma tegelasest viimast, eriti Liisa Aibeli Rose, kerge vaimupuudega tüdruk. Aga mulle meeldis ka Märten Matsu, keda vaadates ei tekkinud hetkekski küsimust, et miks see mees mängib 7-aastast poissi - ta oligi poiss, hoolimata kasvust ja madalast häälest (jumal tänatud, et ta ei hakanud poisihäält matkima!). Danzumees ei ole rahul Tanel Saare rollilahendusega. Minul on Tanel Saare vastu alati väike nõrkus olnud ja ka selles lavastuses meeldis ta mulle täitsa hästi, tekkis tunne, et ta ei taha daame üle mängida ja hoiab end vaka all. Pealegi, Tanel Saar on väga füüsiline näitleja ja kõik need stseenid, kus ta pidi midagi füüsilist tegema - redelil kõõluma, tantsima -, olid nauditavad. Peeter Raudsepp on näitleja, kelle nägu ma pole selgeks saanud, aga selles lavastuses teeb ta vahva rolli. Ema väitis, et tema arust mängis üle, aga minu meelest sobis see väike ülemäng just sellise kergelt nikastanud nupuga Aafrikast tulnud tüübiga kokku. Ainus häda oli jah see, et kael jäi kangeks ja kõveraks, kui pidi pikemat aega vasakule köögi poole vaatama...
Hinne: 9
Osades: Liisa Aibel, Ülle Lichtfeldt, Silja Miks, Anneli Rahkema, Natali Väli, Märten Matsu, Peeter Raudsepp, Tanel Saar
Teater: Rakvere teater Arkna mõisa karjalaudas
Sisu: Tundeline lugu 1930ndate Iirimaa väikeses külakeses elavast viiest õest ja ühest vennast, jutustatud ühe õe poja Michaeli suu läbi.
Mulje: Üks emotsionaalsemaid ja haaravamaid etendusi, mida ma viimasel ajal näinud olen.
Mis mõtted tekkisid? Iirlastele kohe meeldib oma raskest elust jutustada. Eestlastele küllap ka. See lugu iseendast on rohkem nagu tagasivaade: "oh kui raske oli naiste elu omal ajal katoliiklikul Iirimaal". Puutepunkte tänapäeva Eestiga oli üsna vähe. Aga mind köitis näitlejate tohutu sisse- ja kaasaelamine. Nad elasid oma rollides, nad ei mänginud neid. Õdede ansambel oli lihtsalt suurepärane, kõik võtsid oma tegelasest viimast, eriti Liisa Aibeli Rose, kerge vaimupuudega tüdruk. Aga mulle meeldis ka Märten Matsu, keda vaadates ei tekkinud hetkekski küsimust, et miks see mees mängib 7-aastast poissi - ta oligi poiss, hoolimata kasvust ja madalast häälest (jumal tänatud, et ta ei hakanud poisihäält matkima!). Danzumees ei ole rahul Tanel Saare rollilahendusega. Minul on Tanel Saare vastu alati väike nõrkus olnud ja ka selles lavastuses meeldis ta mulle täitsa hästi, tekkis tunne, et ta ei taha daame üle mängida ja hoiab end vaka all. Pealegi, Tanel Saar on väga füüsiline näitleja ja kõik need stseenid, kus ta pidi midagi füüsilist tegema - redelil kõõluma, tantsima -, olid nauditavad. Peeter Raudsepp on näitleja, kelle nägu ma pole selgeks saanud, aga selles lavastuses teeb ta vahva rolli. Ema väitis, et tema arust mängis üle, aga minu meelest sobis see väike ülemäng just sellise kergelt nikastanud nupuga Aafrikast tulnud tüübiga kokku. Ainus häda oli jah see, et kael jäi kangeks ja kõveraks, kui pidi pikemat aega vasakule köögi poole vaatama...
Hinne: 9
Kommentaarid
Postita kommentaar