"Inimesed, kohad ja asjad"

Lavastaja: Diana Leesalu
Osades: Evelin Võigemast, Piret Kalda, Andres Raag, Argo Aadli, Indrek Ojari jt.
Teater: Tallinna Linnateater
Sisu: Näitlejanna läheb sõltuvusravile, mis ta seal tunneb ja kuidas see õnnestub.
Mulje. Kuidagi õõnes. Kuidagi pikavõitu. Kangesti oleks tahtnud neid monolooge kärpida, mõte kippus uitama. 

Mis mõtted tekkisid? Mõtlesin enne teatrit, et noo, kindlasti see kõnetab mind, alkoholiteema ja nii. Aga ei kõnetanud. Eks asju annab igat moodi sõnastada ja mina olen need sõnastanud kuidagi hoopis teisiti. Aga võib ka olla, et teatris ikka otsitakse samastumismomenti ja mul on tõrge samastuda selliste ülimalt üksildaste ja katkiste hingedega, kelle jaoks elu on hädaorg, maailm pasameri ja nemad ise lilled seal sees. Selle koha peal küll muigasin äratundvalt, kui peategelane ütles arstile, et tal on targemat arsti vaja, kedagi sellist, kes oleks Foucault'd lugenud, ja arst küsis, et kas te joote postmodernismi tõttu. Nõustun Kairi Printsiga: tükk on haarav niikaua, kuni peategelane kaotab oma haavatavuse ja võtab tüütu iroonilise poosi. Paljud stseenid on siiski vägagi köitvad, aga läheb paljuks. Tahaks vähem. Pinge kaob, olemine kisub puruseks. Ja üleüldse on sellele arvustusele raske veel midagi lisada.

Evelin Võigemast ja Indrek Ojari said kumbki oma rolli eest 2017. aasta Linnateatri kolleegipreemia ja ma ei vaidle vastu: mõlemad mängisid väga hästi. Võigemasti roll on raske, nõuab kõva keskendumist. Ja Ojarile tema roll lihtsalt tohutu hästi sobib. Ja esimest korda elus juhtus selline imelik lugu, et mulle ei meeldinud Argo Aadli.

Hinne: 5