Postitused

"Aasta täis draamat"

Kujutis
Režissöör : Marta Pulk Osades : Alissija-Elisabet Jevtjukova Kino : Kosmos Sisu : dokumentaalfilm Kinoteatri eksperimendist palgata teatrivaataja, kes peab aasta jooksul ära vaatama kõik uuslavastused Mulje : põnev eksperiment, köitev noor peategelane ja ilus lugu. Mis mõtted tekkisid? Head lugu ei ole raisku lastud ja valminud film peaks mingil moel kõnetama küll vist iga vaatajat, igaüht eri moel. Minule läks kõige enam korda, kui intelligentne oli see Valgas purunenud peres kasvanud lapsepõlvetraumadega noor vene naine (üks stereotüüp ajab teist taga, ma tean), aga ka tema puhtus, ausus ja südameheadus. Filmist ei puudunud ka peategelasele kaasa tundmise moment, mis küllap tabab samuti igat vaatajat ise ajal - mina näiteks tundsin Alissijale kaasa siis, kui ta hakkas oma teatrivaatajatööst väsima. Kultuurimürgituse võib saada ka palju väiksema koguse juures. Ja mulle meeldis väga see, kui teatrist ei räägita ülespuhutult ja mingite teooriate kaudu, vaid otse ja ausalt sell

"Gesamtkunstwerk"

Kujutis
Lavastaja : Paavo Piik Osades : Getter Meresmaa, Teele Pärn, Sander Rebane, Ken Rüütel Teater : Kinoteater (endistes NO 99 ruumides) Sisu : "Keerulise saksakeelse pealkirjaga lavastus, mis räägib kunsti mõjust inimesele." ( Kodulehelt ) Mulje : Esimene mulje oli, et olen sattunud loengule: kaunis naishääl rääkis pimedal laval muusika mõjust inimesele. Siis liiguti lavastuskunsti saladuste juurde Ingmar Bergmani vahendusel, põigati popmuusika telgitagustesse ebakvaliteetse isetehtud muusika ja ohtra lavasuitsu (!) saatel ning lõpetati lõbusa sketšiga visuaalkunsti ajaloost. Muidugi ei puudunud ka näitlejate kunstvere ja talgiga kokkumäkerdamine - see ja lavasuits paistavad olevat viimase aja moodsa teatrikunsti must be . Mis mõtted tekkisid? Ma olen mõelnud, et kui etendusse on sisse kirjutatud võõritusefekt, kas siis on näitlejal kergem või raskem n-ö rollis püsida. Kui näitleja mängib ühtaegu "Stseene ühest abielust" ja teeb publikule lavastuskoolitust

"Dekameron"

Kujutis
Lavastaja : Aare Toikka Osades : Karolin Jürise, Henessi Schmidt, Silva Pijon, Maarja Tammemägi, Stefan Hein, Mathias Einari Leedo Teater : VAT teater (TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia teatrikunsti 12. lennu diplomilavastus) Sisu : vanad head Boccaccio "Dekameroni" lood enamjaolt lõbusas seksivõtmes Mulje : leidlikult lavastatud tükk. Mulle meeldisid nii maskid kui ka ruumikasutus. Mis puutus faabulasse, siis see oli kohati segane, tekkis tunne, et näitlejad ise ka ei saa hästi aru, mis lugu nad õieti jutustavad, eriti segaseks läks lugu selles novellis, kus üks naisnäitlejatest oli sunnitud meest mängima (sest laval oli kaks meest ja neli naist). Mis mõtted tekkisid? Igavikulisi ja filosoofilisi mõtteid eriti ei tekkinud, pigem vaatasin, kuidas noored näitlemisega toime tulid. Õnneks ei lastud seekord lavatossu, aga kunstverega mäkerdamist oli kõvasti. Hinne : 7

"Kiskja"

Kujutis
Lavastaja : Helen Rekkor Osades : Kaisa Selde, Liisu Krass, Maarja Tammemägi, Ago Soots, Meelis Põdersoo Teater : VAT-Teatri tornisaal Sisu : korgijoogi ja peovägistamise lugu veidi teise nurga alt. Mulje : põnev lugu, kuhu on põimitud palju probleeme. Mis mõtted tekkisid? Seda etendust reklaamitakse peamiselt kui lugu ööklubis korgijoogi ja vägistamise ohvriks sattumisest, aga see on ka lugu mehest ja tema deiditreenerist; naisest, kes ei saa hakkama oma elu keerdkäikudega välismaal; teisest naisest, kes peab oma eluga toimetulekuks astuma üle oma piiride; kolmandast naisest, kes on ette võtnud ristiretke ja maksab selle eest kallist hinda. Põnev oli tagantjärele teada saada, et näidendit loodi terve trupiga üheskoos, hakati stseenhaaval minema, teadmata, kuhu lõpus jõutakse. Sirbi arvustaja nimetab seda devising -meetodiks ja ütleb , et tekst on kohati ebaühtlane ja rohke, isegi kirjanduslik. Mulle sellist muljet ei jäänud, pigem oli tekst üle keskmise loomulik. Mina h

"Piitsavars"

Kujutis
Režissöör : Kantemir Balagov Osades : Viktoria Miroschinenko, Vasilisa Perelygina Kino : Sõprus Sisu : noorte naiste elu sõjajärgses Leningradis. Mulje : dramaatiline film sõjatraumaga toimetulekust. Mis mõtted tekkisid? Olen lugenud raamatut „Sõjal pole naise nägu“, mille põhjal see film väidetavalt tehti, ja see raamat oli veel hirmsam, sest rääkis päris elust. Põlvkondade viisi ajupestud venelastele on ilmselt vaja veel kaua sellest rääkida, enne kui nad uskuma hakkavad, et II maailmasõda oli üks hirmus asi, võitjad või mitte. „Piitsavarre“ tegevus toimub sõjajärgses Leningradis, kus blokaadimälestuste vari ripub inimeste kohal. Kummalisel kombel jätab film aga kuidagi teatraalse mulje, miski tekitas aeg-ajalt võõritusefekti. Ei saagi näppu peale, mis, kas liiga hoolikalt valitud värvid või kummaline valgus. Sellegipoolest on film haarav, tegelastega on kerge samastuda ja nende tundeid tunda – mis omakorda jälle pole sugugi kerge, nende piin ja võitlus oma inimlikkuse

"Emilie Sagée"

Kujutis
Lavastaja : Kersti Heinloo, Raho Aadla Osades : Eva Püssa, Arolin Raudva Teater : Kellerteater Sisu : "Sõnadeta lavastus “Emilie Sagée” pakub sissevaadet nimitegelase olemisse koos iseendaga varjudes ning helisevalt peegelduvate elukaadrite kaudu paneb vaataja kahtlema meie maailma reaalsuses ning tajus." (Kellerteatri FB-st) Ma tõesti ei tea, mis asjad on "helisevalt peegelduvad elukaadrid". Tegelikult oli Emilie Sagée 19. sajandi kooliõpetaja, kes töötas 16 aasta jooksul 19 koolis, kuna õpilased hakkasid varem või hiljem nägema teda n-ö kahekordselt. On avaldatud kahtlust, et tal oli nn Doppelganger ehk paranormaalne aurateisik. Mulje : Kellerteater on keskendunud õudusetendustele. Ka “Emilie Sagée” oli klassikaline õudustükk, kus püüti vaatajaid klassikaliste võtetega hirmutada: äkilised helid, pimedus, üksisilmi vaatavad liikumatud tegelased, ilma näota tegelased, laua alt ilmuv valge käsi jne, jne. Kõike seda on juba nähtud. Mis mõtted tekkisid? Mulle e

"Juudit"

Kujutis
Lavastaja : Airat Abusakhmanov Osades : Riina Maidre, Üllar Saaremäe, Elina Reinold, Kristo Viiding, Markus Truup, Raimo Pass. Teater : R.A.A.A.M, Katariina kirik Sisu : Tammsaare jutustatud piiblilugu vaprast Juuditist, kes teeb kahjutuks väejuht Olovernese ja päästab oma kodulinna. Mulje : hästi tehtud tugev lavastus. Kõik näitlejad teadsid, mis nad tegid, ansamblimäng oli väga hea. Mis mõtted tekkisid?  Haha... Üllar Saaremäe võiks kätekõverdusi teha! Kolme ülejäänud mehe kõrval oli ta kuidagi... vormitu. Naised seevastu olid väga heas vormis. Mulle meeldisid need lavastaja pisikesed stiilsed leiud, nagu näiteks see, kuidas rabi ja pealik olid nägudeta, või kuidas nad nende munakividega mängisid ja muidugi see võrratu sümboolne lõpustseen Juuditiga, Olovernese peaga ja klaasiga! Riina Maidre ei vedanud mind seegi kord alt, nautisin tema mängu iga minutit. Ja kui võrrelda "Noorte hingedega", mis oli ju ka Tammsaare tekst (tõsi, mitte näidend), siis "Juuditi"