Vaatab, loeb ja mõtleb.

Režissöör : Monika Siimets Osades : Helena Maria Reisner, Tambet Tuisk, Eva Koldits, Juhan Ulfsak, Liina Vahtrik, Lembit Peterson, Maria Klenskaja, Julia Aug, Maria Avdjushko jt Sisu : 6-aastase tüdruku ema viiakse Siberisse ja ta jääb isaga kahekesi. Kino : CCP Mulje : Liigutav ja sooja südamega tehtud film. Mis mõtted tekkisid? Ma sain just seda, mida ootasin. See film oli väga südamlik, soe, hooliv, natuke sentimentaalne, natuke humoorikas, aga pisar tuli ikka ka, kui Leelo suure puu alla ema järele nutma jooksis. Helena Reisner läheb Eesti lapsfilminäitlejate pingereas kindlasti esikümnesse, kui mitte esiviisikusse, "Kevade" filmi tegelastega võistlema, sest minu arust pole pärast "Kevadet" enam nii häid lapsnäitlejaid filmidesse eriti leitud. "Naerata ometi" ei kvalifitseeru, seal olid noored, mitte lapsed. Ja mis teile veel meelde tuleb? "Nukitsamees"? No kuulge! "Arabella"? Aga Inga-Kai Puskar räägib selles filmis Siiri Si...

Režissöör : Guillermo del Toro Osades : Sally Hawkins, Doug Jones, Richard Jenkins, Michael Shannon jt Sisu : Tumm koristaja armub valitsuslaboris kohatud kummalisse veeolendisse, kel on üleloomulikud võimed. Kino : CCP Mulje : Muinasjutufilm. Mis mõtted tekkisid?  Kui see on kaunitari ja koletise lugu, nagu seda meile serveerida on püütud, siis igatahes mitte tüüpiline. See kaunitar on vägagi hakkaja, teab enda väärtust ja teeb, mida tahab. Mulle aga meenus millegipärast lapsepõlves nähtud Vene film " Amfiibinimene " - natuke poliitkorrektsuse kastet peale ja ongi Oscari-võitja valmis. Lühidalt öeldes, film oli täitsa tore, kuid miks see Oscari võitis, sellest ma aru ei saanud. Doug Jones mängis sellegipoolest sümpaatset elukat, kellesse andis armuda küll, ehkki "Amfiibinimese" Ihtüandriga muidugi võrrelda ei saa, Vladimir Korenev oli ju nii ilus, et lihtsalt minesta. Pean aga mainima, et Guillermo del Toro "Paani labürint" avaldas mulle omal ajal...

Lavastaja : Essi Räisänen Osades : Mari Abel, Carl Alm, Riina Maidre, Henrik Kalmet, Mirtel Pohla, Matti Raita. Teater : Von Krahl Sisu : Lavastus põhineb Vene kirjaniku Vladimir Sorokini romaanil "Jää". Publik oleks nagu sattunud sellele romaanile pühendatud lugemisklubisse, mis muutub ühel hetkel jääkummardajate ja jumaliku armastuse otsijate sektiks. Mulje : See vist oligi nüüd avangard ja kaasaegne teater? Publiku kaasamine, päris jääsulaveega mängimine, rippuv jääkamakas keset lava ja puha. Ja väga raske oli otsustada, millest see etendus õieti rääkis. Ususektist? Sel juhul, kas sellesse kuulumist taunitakse? Inimese tohutust vajadusest armastada ja olla armastatud? Sel juhul, kas selle üle ironiseeritakse? Mis mõtted tekkisid? Tsitaat etenduse kodulehelt: "Etendus on eesti, soome, inglise ja rootsi keeles, kuid nimetatud võõrkeelte oskus ei ole etenduse vaatamisel vajalik." Ahah? No kui te nii ütlete. Kui ei ole oluline aru saada, mida (ja mis keeles) tun...