"Emilie Sagée"

Lavastaja: Kersti Heinloo, Raho Aadla
Osades: Eva Püssa, Arolin Raudva
Teater: Kellerteater
Sisu: "Sõnadeta lavastus “Emilie Sagée” pakub sissevaadet nimitegelase olemisse koos iseendaga varjudes ning helisevalt peegelduvate elukaadrite kaudu paneb vaataja kahtlema meie maailma reaalsuses ning tajus." (Kellerteatri FB-st) Ma tõesti ei tea, mis asjad on "helisevalt peegelduvad elukaadrid". Tegelikult oli Emilie Sagée 19. sajandi kooliõpetaja, kes töötas 16 aasta jooksul 19 koolis, kuna õpilased hakkasid varem või hiljem nägema teda n-ö kahekordselt. On avaldatud kahtlust, et tal oli nn Doppelganger ehk paranormaalne aurateisik.
Mulje: Kellerteater on keskendunud õudusetendustele. Ka “Emilie Sagée” oli klassikaline õudustükk, kus püüti vaatajaid klassikaliste võtetega hirmutada: äkilised helid, pimedus, üksisilmi vaatavad liikumatud tegelased, ilma näota tegelased, laua alt ilmuv valge käsi jne, jne. Kõike seda on juba nähtud.
Mis mõtted tekkisid? Mulle ei meeldi, kui mind ehmatatakse. Ka lapsena ei tahtnud ma lõbustuspargis õuduste tuppa minna. Sestap olin lihtsalt vales kohas. Püüdsin lõdvestuda ja laval toimuvast võimalikult distantseeruda. Heli oli liiga vali ja pealetükkiv, teatrikaaslane ütles, et tal hakkas pea valutama. 75 minutist umbes 35 minuti jooksul valitses täielik pimedus. Kuid pole halba ilma heata - imetlesin Arolin Raudva andekust, tal on tõesti suurepärane kehavalitsemine ja liikumine. 
Hinne: 4

Arolin Raudva pildil vasakul.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

"Pilvede värvid"

"Aasta täis draamat"

"Inimesed, kohad ja asjad"