"Etturid"
Lavastaja: Taago Tubin
Osades: Karl Robert Saaremäe, Ringo Ramul, Martin Mill, Laura Kalle, Ilo-Ann Saarepera, Janek Vadi, Aarne Soro, Vallo Kirs, Jaana Kena, Gerda Sülla, Siim Saarsen
Teater: Ugala Albus Kukenoosi küünis
Sisu: kolm noort eesti meest tulevad 1944. aastal Soomest sõdimast ja on sunnitud metsavendadeks hakkama ning selle eluga toime tulema.
Mulje: südamega ja innukalt tehtud lavastus; sümpaatsed noored, kes kuidagi väga hästi tajusid ajastu stiili.
Mis mõtted tekkisid? Millegipärast meeldis mulle selles lavastuses mõni asi, mis muidu kindlasti ei meeldiks. Näiteks mõne näitleja teatav ülemängimine (Ringo Ramul), aga sinna lavastusse millegipärast see maneerlikkus sobis, polnud võlts, vaid siiras (kui sellist asja nagu siiras maneerlikkus on olemas). Kogu lavastus jättis üldse väga siira mulje, tunded paistsid ehedad, sisse- ja läbielamine aus. Ei mingit võõritusefekti, vaataja võis südamerahuga samastuda sellega, kellega just soovis, või lihtsalt poistele kaasa elada. Tüdrukutele oli kuidagi raskem kaasa elada, nende hüplikud tunded (eriti peategelase omad) ja tasakaalutus ei tekitanud kaastunnet. Aga kõige suuremat kaastunnet pälvis muidugi vaene Vallo Kirs, kes lasti maha vähemalt kolmes rollis ja kahes neist ei jõudnud ta sõnagi öelda, sest nii kui lavale ilmus, kohe maha kõmmutati.
Hinne: 9
Osades: Karl Robert Saaremäe, Ringo Ramul, Martin Mill, Laura Kalle, Ilo-Ann Saarepera, Janek Vadi, Aarne Soro, Vallo Kirs, Jaana Kena, Gerda Sülla, Siim Saarsen
Teater: Ugala Albus Kukenoosi küünis
Sisu: kolm noort eesti meest tulevad 1944. aastal Soomest sõdimast ja on sunnitud metsavendadeks hakkama ning selle eluga toime tulema.
Mulje: südamega ja innukalt tehtud lavastus; sümpaatsed noored, kes kuidagi väga hästi tajusid ajastu stiili.
Mis mõtted tekkisid? Millegipärast meeldis mulle selles lavastuses mõni asi, mis muidu kindlasti ei meeldiks. Näiteks mõne näitleja teatav ülemängimine (Ringo Ramul), aga sinna lavastusse millegipärast see maneerlikkus sobis, polnud võlts, vaid siiras (kui sellist asja nagu siiras maneerlikkus on olemas). Kogu lavastus jättis üldse väga siira mulje, tunded paistsid ehedad, sisse- ja läbielamine aus. Ei mingit võõritusefekti, vaataja võis südamerahuga samastuda sellega, kellega just soovis, või lihtsalt poistele kaasa elada. Tüdrukutele oli kuidagi raskem kaasa elada, nende hüplikud tunded (eriti peategelase omad) ja tasakaalutus ei tekitanud kaastunnet. Aga kõige suuremat kaastunnet pälvis muidugi vaene Vallo Kirs, kes lasti maha vähemalt kolmes rollis ja kahes neist ei jõudnud ta sõnagi öelda, sest nii kui lavale ilmus, kohe maha kõmmutati.
Hinne: 9
Kommentaarid
Postita kommentaar