"Seltsimees laps"
Režissöör: Monika Siimets
Osades: Helena Maria Reisner, Tambet Tuisk, Eva Koldits, Juhan Ulfsak, Liina Vahtrik, Lembit Peterson, Maria Klenskaja, Julia Aug, Maria Avdjushko jt
Sisu: 6-aastase tüdruku ema viiakse Siberisse ja ta jääb isaga kahekesi.
Kino: CCP
Mulje: Liigutav ja sooja südamega tehtud film.
Mis mõtted tekkisid? Ma sain just seda, mida ootasin. See film oli väga südamlik, soe, hooliv, natuke sentimentaalne, natuke humoorikas, aga pisar tuli ikka ka, kui Leelo suure puu alla ema järele nutma jooksis. Helena Reisner läheb Eesti lapsfilminäitlejate pingereas kindlasti esikümnesse, kui mitte esiviisikusse, "Kevade" filmi tegelastega võistlema, sest minu arust pole pärast "Kevadet" enam nii häid lapsnäitlejaid filmidesse eriti leitud. "Naerata ometi" ei kvalifitseeru, seal olid noored, mitte lapsed. Ja mis teile veel meelde tuleb? "Nukitsamees"? No kuulge! "Arabella"? Aga Inga-Kai Puskar räägib selles filmis Siiri Sisaski häälega. Hilisemaid filme ei hakkaks mitte mainimagi.
"Seltsimees last" võiks üldse kirjeldada sõnaga loomulik. Kõik oli kuidagi väga usutav. Ma arvan, et 1950-ndatel kasvanud inimestel oli palju äratundmist kogu selles miljöös. Ainsad kohad, mis natuke ebausutavalt mõjusid, olid ehk seotud pioneeridega, ja ehk ka see, kuidas nägi välja Siberist naasvale emale vastu läinud Leelo - no mida võltspatsi ja kingakontsi maatüdrukul?
Aga Tambet Tuisuga on mul nüüd juba selline lugu, et kuna ta pani "Polli päevikutega" lati minu jaoks niivõrd kõrgele, siis ma pole rahul, kui ta selle lati maha ajab või koguni lati alt läbi jookseb. Selles filmis... ütleme, et latt võbises, värises, peaaegu kukkus... aga noh, olgu, said seekord siiski üle, Tambet. Edaspidiseks soovitan - võta Helenast eeskuju, unusta ära, et sa parajasti näitled. See, kui sa näitled, paistab filmis kangesti välja.
Hinne: 8.
Osades: Helena Maria Reisner, Tambet Tuisk, Eva Koldits, Juhan Ulfsak, Liina Vahtrik, Lembit Peterson, Maria Klenskaja, Julia Aug, Maria Avdjushko jt
Sisu: 6-aastase tüdruku ema viiakse Siberisse ja ta jääb isaga kahekesi.
Kino: CCP
Mulje: Liigutav ja sooja südamega tehtud film.
Mis mõtted tekkisid? Ma sain just seda, mida ootasin. See film oli väga südamlik, soe, hooliv, natuke sentimentaalne, natuke humoorikas, aga pisar tuli ikka ka, kui Leelo suure puu alla ema järele nutma jooksis. Helena Reisner läheb Eesti lapsfilminäitlejate pingereas kindlasti esikümnesse, kui mitte esiviisikusse, "Kevade" filmi tegelastega võistlema, sest minu arust pole pärast "Kevadet" enam nii häid lapsnäitlejaid filmidesse eriti leitud. "Naerata ometi" ei kvalifitseeru, seal olid noored, mitte lapsed. Ja mis teile veel meelde tuleb? "Nukitsamees"? No kuulge! "Arabella"? Aga Inga-Kai Puskar räägib selles filmis Siiri Sisaski häälega. Hilisemaid filme ei hakkaks mitte mainimagi.
"Seltsimees last" võiks üldse kirjeldada sõnaga loomulik. Kõik oli kuidagi väga usutav. Ma arvan, et 1950-ndatel kasvanud inimestel oli palju äratundmist kogu selles miljöös. Ainsad kohad, mis natuke ebausutavalt mõjusid, olid ehk seotud pioneeridega, ja ehk ka see, kuidas nägi välja Siberist naasvale emale vastu läinud Leelo - no mida võltspatsi ja kingakontsi maatüdrukul?
Aga Tambet Tuisuga on mul nüüd juba selline lugu, et kuna ta pani "Polli päevikutega" lati minu jaoks niivõrd kõrgele, siis ma pole rahul, kui ta selle lati maha ajab või koguni lati alt läbi jookseb. Selles filmis... ütleme, et latt võbises, värises, peaaegu kukkus... aga noh, olgu, said seekord siiski üle, Tambet. Edaspidiseks soovitan - võta Helenast eeskuju, unusta ära, et sa parajasti näitled. See, kui sa näitled, paistab filmis kangesti välja.
Hinne: 8.
Kommentaarid
Postita kommentaar