"ICE"

Lavastaja: Essi Räisänen
Osades: Mari Abel, Carl Alm, Riina Maidre, Henrik Kalmet, Mirtel Pohla, Matti Raita.
Teater: Von Krahl
Sisu: Lavastus põhineb Vene kirjaniku Vladimir Sorokini romaanil "Jää". Publik oleks nagu sattunud sellele romaanile pühendatud lugemisklubisse, mis muutub ühel hetkel jääkummardajate ja jumaliku armastuse otsijate sektiks.
Mulje: See vist oligi nüüd avangard ja kaasaegne teater? Publiku kaasamine, päris jääsulaveega mängimine, rippuv jääkamakas keset lava ja puha. Ja väga raske oli otsustada, millest see etendus õieti rääkis. Ususektist? Sel juhul, kas sellesse kuulumist taunitakse? Inimese tohutust vajadusest armastada ja olla armastatud? Sel juhul, kas selle üle ironiseeritakse?
Mis mõtted tekkisid? Tsitaat etenduse kodulehelt: "Etendus on eesti, soome, inglise ja rootsi keeles, kuid nimetatud võõrkeelte oskus ei ole etenduse vaatamisel vajalik." Ahah? No kui te nii ütlete. Kui ei ole oluline aru saada, mida (ja mis keeles) tundmatu soome näitleja mulle lehekülgede viisi ette loeb, ju siis pole. Ju ma siis peaksin katarsise saama ainuüksi tema häälest. Või sellest, kui teine tundmatu soome näitleja pepu paljaks võtab ja jääsulamisvette istub. Mul oli kuidagi natuke paha vaadata, kuidas teised näitlejad pidid sama vett endale pärast õndsa näoga näkku määrima... ju ma siis olen sisimas hügieenik.
Teine mõte oli see, et näitleja mõjub ikka kuidagi võltsilt, ükskõik kui siiras ta tegelikult pole, eriti etenduse kontekstis. Etenduses oli koht, kus näitlejad intervjueerisid publikut, küsides neilt, mis neid siin maailmas häirib, kust nad oma jõu võtavad, mis on nende lemmikvärv jms triviaalseid asju. Inimesed vastasid nii siiralt, et lausa piinlik, aga ma ei tea enam, kas mul oli piinlik vastajate siiruse või küsijate ebasiiruse pärast. Aga võibolla oli see kõik hoopistükkis teisiti, lihtsalt mina ei saanud aru.
Hinne: 5


Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

"Pilvede värvid"

"Aasta täis draamat"

"Libahunt"