"Lendav Hollandlane"
Lavastaja: Pamela Recinella
Osades: Ain Anger, Rauno Elp, Aile Asszonyi jt.
Teater: Estonia
Sisu: Üksildane ärimees Hollandlane, kes vaevleb depressiooni ja elu mõtte puudumise käes, tahab leida endale tõeliselt truud naist. Ta kohtab keemiatöösturit Dalandit, kes lubab talle oma tütre Senta naiseks. Tütar on harrastuskunstnik, keda armastab politseinik nimega Erik. Lavastusest jäi mulje, et tütar ei tea ise ka, millist meest ta tahab, ja Hollandlane ei jäta Sentale ka eelmise suhte lahendamiseks mingit võimalust, vaid lõpetab kihluse jalapealt.
Mulje. Kohutavalt jabur! Wagner oli toodud 1980-ndatesse. Tekst ei läinud pildiga absoluutselt kokku: keemiatööstur laulab oma sekretärile(?): "Hei, tüürimees!"; lõbunaised laulavad mingist ketramisest... Hea küll, see selleks. Aga palju suurem ebakõla tekkis sellega, et kogu see libreto ei olnud usutav. 1980-ndatel ei pannud isad oma tütreid tundmatutele mehele, vaid küsiti ka tütre arvamust. Ja Wagneri muusika saatel diskotamine oli nii halb, et mul hakkaski päriselt halb.
Mis mõtted tekkisid? Kõigest hoolimata oli muusika ilus ja lauljad tegid oma tööd hästi, ehkki võrdlust "Faustiga" ei kannata see lavastus välja kuskilt otsast. Selle ooperi lemmik oli mul Aile Asszonyi. Sopranid on tavaliselt kiledad, aga tema üllatas oma maheda naiseliku häälega. Anger paraku seekord eriti sõna ei saanud. Rauno Elp peaosas oli ka tubli, aga ei midagi enamat.
Hinne: 3
Osades: Ain Anger, Rauno Elp, Aile Asszonyi jt.
Teater: Estonia
Sisu: Üksildane ärimees Hollandlane, kes vaevleb depressiooni ja elu mõtte puudumise käes, tahab leida endale tõeliselt truud naist. Ta kohtab keemiatöösturit Dalandit, kes lubab talle oma tütre Senta naiseks. Tütar on harrastuskunstnik, keda armastab politseinik nimega Erik. Lavastusest jäi mulje, et tütar ei tea ise ka, millist meest ta tahab, ja Hollandlane ei jäta Sentale ka eelmise suhte lahendamiseks mingit võimalust, vaid lõpetab kihluse jalapealt.
Mulje. Kohutavalt jabur! Wagner oli toodud 1980-ndatesse. Tekst ei läinud pildiga absoluutselt kokku: keemiatööstur laulab oma sekretärile(?): "Hei, tüürimees!"; lõbunaised laulavad mingist ketramisest... Hea küll, see selleks. Aga palju suurem ebakõla tekkis sellega, et kogu see libreto ei olnud usutav. 1980-ndatel ei pannud isad oma tütreid tundmatutele mehele, vaid küsiti ka tütre arvamust. Ja Wagneri muusika saatel diskotamine oli nii halb, et mul hakkaski päriselt halb.
Mis mõtted tekkisid? Kõigest hoolimata oli muusika ilus ja lauljad tegid oma tööd hästi, ehkki võrdlust "Faustiga" ei kannata see lavastus välja kuskilt otsast. Selle ooperi lemmik oli mul Aile Asszonyi. Sopranid on tavaliselt kiledad, aga tema üllatas oma maheda naiseliku häälega. Anger paraku seekord eriti sõna ei saanud. Rauno Elp peaosas oli ka tubli, aga ei midagi enamat.
Hinne: 3
Kommentaarid
Postita kommentaar