"Libahunt"

Lavastaja: Sergey Potapov (Jakuutia)
Osades: Kristiina Hortensia Port, Liisa Pulk, Martin Kõiv, Ivo Uukkivi, Kristo Viiding, Mari Lill, Piret Simson.
Sisu: "Libahundi" sisu teavad kõik. Kui ei tea, häbene ja loe läbi.
Teater: Estonia (R.A.A.A.M)
Kuupäev: 13.11.2017
Mulje: Esimest korda elus nägin ooperi- ja balletiteatri Estonia laval sõnaetendust. Polnud paha! Ma ei tea, kuidas rõdult paistis, aga parterist paistis ja kostis täiesti korralikult. Ja mulle meeldis! Eesti teatri tüvitekstist oli tehtud jakuudi muinasjutt - kogu aeg viskas sisse sürrealistlikke kiikse. Vt nt pilti ühest mu lemmikstseenist: pere sööb kivi!

Samas ei läinud kuhugi kaduma Kitzbergi lugu ja tuttavad karakterid. Liisa Pulk hakkab mulle aina enam meeldima, tema lapselik stiil ja absurditaju kõlksusid selle lavastuse stiiliga kuidagi eriti hästi kokku. Väga hea Mari! Teine, kes mind võlus, oli Mari Lille vanaema. Tiina jäi millegipärast nende varju, mulle tundus, et ta ei olnud lavastajaga just nagu kontakti saanud või siis lavastaja temaga, igatahes mängis ta näitlejatest kõige rohkem "nagu peab", sellist klassikalist teatrit. Piret Simsonile sobis tema perenaise roll hästi, temas on just seda tugevat jalga, kindlat silma ja madalat häält, mida vaja. Ivo Uukkivi kipub viimasel ajal mängima igas rollis iseennast ("olen natuke lolli näoga pröökav punkar"). Võibolla ma teen talle liiga, näiteks "Svingerites" olevat ta olnud roosa särgiga malbe homo, aga ma ei ole ise seda filmi veel näinud. Kristo Viiding ja Martin Kõiv olid tublid, aga ei muud. Nojah, "Libahunt" ongi tegelikult naiste tükk, mehed on seal rohkem taustaks. Margusel ei ole tõesti eriti midagi mängida ja selle, mis on, mängis Kristo Viiding ilusasti ära. Sulasele seevastu oli lavastaja andnud suurema rolli kui Kitzberg iial ette näha oskas (kuni selleni välja, et sulane on Mari armuke).
Mis mõtted tekkisid? Kui lugu on tuttav ja faabulat ei pea jälgima, siis on tore, kui vaatajat lõbustatakse muul moel. Selles lavastuses oli mängulusti kuhjaga. Kohati läks muidugi üle võlli, nt Mari ja sulase seksistseenid ("nikustseenid" oleks õigem sõna), aga kokkuvõttes ei ole Eesti teatrites nii krapsakat ja lõbusat "Libahunti" veel nähtud ja see kriitik, kes rääkis rõskusest ja tumedatest toonidest, unustas vist päikeseprillid ette ja vihmavarju koju.
Hinne: 8