„Õhtu on salameri. Edgar Valteri rahutu rahu“
Lavastaja: Helen Rekkor
Osades: Rauno Kaibiainen, Liisu Krass, Erki Aule + kolm tundmatuks jäänud näitlejat + kaks hobust + üks kana.
Sisu: Lugu kunstnik Edgar Valteri elu raskest perioodist.
Teater: visuaalteatriühendus Misanzen
Koht: Urvaste, Villike teatritalu
Kuupäev: 26.08.2017
Mulje: Esimene vaatus oli tavapärane teater: mängiti katuse all, tegevus toimus Valterite kodus, jälgida sai näitlejate dialoogi. Istusime esireas, saime näitlejate miimikat nautida täiel määral. Peaosalise Rauno Kaibiaineni soojast silmavaatest ja naeratusest ei oleks küll tahtnud ilma jääda. Teine vaatus läks ekstreemseks. Vaatajad juhatati maagilisse realismi või siis hoopis otseteed kunsti sisse. Tuli kõndida aasale, kuhu oli püstitatud kolm lava ehk kolm Valteri maali. Pähe pidi panema kõrvaklapid, kust tuli Helen Rekkori käekirjana juba tuntud salvestatud tekst ja muu helitaust. Sama jätkus ka tiigi ääres, kuhu oli möllama lastud valguskunstnik Priidu Adlas.
Mis mõtted tekkisid? Tegelaskujud olid natuke liiga äärmuslikud. Edgar Valter mängiti erakordselt armsaks, täiel määral positiivseks inimeseks. Tema naine Maimu oli samavõrra ülepingutatult negatiivne kuju. Nojah, tegu ei olnudki psühholoogilise teatriga, võib-olla keerati vint üle just teise vaatuse huvides, et see veel mõjusam tunduks. Samal eesmärgil ilmselt korrati teises vaatuses üle kogu Maimu psühhoterror Edgari vastu – et vaataja ikka aru saaks. Minus tekitas see igatahes kergelt tunde, et „olgu-olgu, lähme nüüd edasi!“. Kunstnik Maarja Pabuneni töö oli kahtlemata vägev, võiks isegi öelda, et „maalid“ mängisid näitlejaid natuke üle. Tiigiäärne etenduseosa oli minu jaoks kõige edgar-valterilikum: kergelt lapselik, õigetes värvides, proportsioonides, hell ja positiivne. Mul on kahju, et etenduse lõpus majaseinale näidatud maale oli minu istekohalt ebamugav vaadata, aga idee oli armas.
Hinne: 8.
Vt ka Edgar Valteri maale ja elulugu siit.
Etendusele nime andnud maal.
Postimehe arvustus.
Osades: Rauno Kaibiainen, Liisu Krass, Erki Aule + kolm tundmatuks jäänud näitlejat + kaks hobust + üks kana.
Sisu: Lugu kunstnik Edgar Valteri elu raskest perioodist.
Teater: visuaalteatriühendus Misanzen
Koht: Urvaste, Villike teatritalu
Kuupäev: 26.08.2017
Mulje: Esimene vaatus oli tavapärane teater: mängiti katuse all, tegevus toimus Valterite kodus, jälgida sai näitlejate dialoogi. Istusime esireas, saime näitlejate miimikat nautida täiel määral. Peaosalise Rauno Kaibiaineni soojast silmavaatest ja naeratusest ei oleks küll tahtnud ilma jääda. Teine vaatus läks ekstreemseks. Vaatajad juhatati maagilisse realismi või siis hoopis otseteed kunsti sisse. Tuli kõndida aasale, kuhu oli püstitatud kolm lava ehk kolm Valteri maali. Pähe pidi panema kõrvaklapid, kust tuli Helen Rekkori käekirjana juba tuntud salvestatud tekst ja muu helitaust. Sama jätkus ka tiigi ääres, kuhu oli möllama lastud valguskunstnik Priidu Adlas.
Mis mõtted tekkisid? Tegelaskujud olid natuke liiga äärmuslikud. Edgar Valter mängiti erakordselt armsaks, täiel määral positiivseks inimeseks. Tema naine Maimu oli samavõrra ülepingutatult negatiivne kuju. Nojah, tegu ei olnudki psühholoogilise teatriga, võib-olla keerati vint üle just teise vaatuse huvides, et see veel mõjusam tunduks. Samal eesmärgil ilmselt korrati teises vaatuses üle kogu Maimu psühhoterror Edgari vastu – et vaataja ikka aru saaks. Minus tekitas see igatahes kergelt tunde, et „olgu-olgu, lähme nüüd edasi!“. Kunstnik Maarja Pabuneni töö oli kahtlemata vägev, võiks isegi öelda, et „maalid“ mängisid näitlejaid natuke üle. Tiigiäärne etenduseosa oli minu jaoks kõige edgar-valterilikum: kergelt lapselik, õigetes värvides, proportsioonides, hell ja positiivne. Mul on kahju, et etenduse lõpus majaseinale näidatud maale oli minu istekohalt ebamugav vaadata, aga idee oli armas.
Hinne: 8.
Vt ka Edgar Valteri maale ja elulugu siit.
Etendusele nime andnud maal.
Postimehe arvustus.
Kommentaarid
Postita kommentaar